Keskkonnaeetika

Keskkonnaeetika on eetika haru, mis uurib inimese ja looduskeskkonna suhte eetilisi aspekte ning looduskeskkonna ja selle osade väärtuse iseloomu ja moraalset staatust.[1][2] Keskkonnafilosoofias on keskkonnaeetika väljakujunenud praktilise filosoofia valdkond, "mis rekonstrueerib põhilisi argumentatsioonitüüpe, mida saab esitada looduslike üksuste kaitseks ja loodusvarade säästvaks kasutamiseks." Peamised konkureerivad paradigmad on antropotsentrism, füsiotsentrism (mida nimetatakse ka ökotsentrismiks) ja teotsentrism.  Keskkonnaeetika avaldab mõju paljudele distsipliinidele, sealhulgas keskkonnaõigusele, keskkonnasotsioloogiale, ökoteoloogiale, ökoloogilisele ökonoomikale, ökoloogiale ja keskkonnageograafiale.

Keskkonnaeetikat peetakse traditsioonilise eetika laienduseks. Teema küsimuste hulka kuuluvad:

  • Inimese suhted teiste liikidega;
  • Inimese tegevus, mis mõjutab ökosüsteemi protsesse;
  • Inimese suhtumine nii elus kui eluta loodusesse;
  • Kas inimesed peaksid jätkama metsade raiumist inimtarbimise eesmärgil?
  • Miks peaks inimene jätkama oma liigi ja elu enda paljundamist?
  • Kas inimesed peaksid jätkuvalt tegema bensiinimootoriga sõidukeid?
  • Milliseid keskkonnakohustusi peavad inimesed säilitama tulevaste põlvkondade jaoks?
  • Kas on õige, et inimesed põhjustavad teadlikult mingi liigi väljasuremist inimkonna mugavuse huvides?
  • Kuidas peaks inimesed kõige paremini kasutama ja säilitama kosmosekeskkonda, et kindlustada ja laiendada elu?
  • Millist rolli võivad planeedi piirid mängida inimese ja Maa vaheliste suhete ümberkujundamisel?

Keskkonnaeetika peab vastama küsimusele, millised moraalsed kohustused inimestel on looduskeskkonna ja selle osade ees ning millest need tulenevad, kas näiteks tegu on kohustustega tänapäeva inimeste, tuleviku inimeste või loodusolendite eneste ees[1][2]. Viimasel juhul on tegu traditsioonilise moraali ja eetika laiendamisega, antropotsentrismi ületamisega.


© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search